Muretsemisest ja stressist

Muretsemine on loomulik vastus probleemile.

Kui me märkame probleemi ja kasutame nö probleemilahendamise võtteid, siis see on ennetamine. Kui me aga muretseme probleemi üle, mida me muuta ei saa või mis polegi veel juhtunud, siis see toodab ärevust, muret ja kannatusi ja on üks mitteproduktiivne muretsemine.

Mure tegutseb tavaliselt nii, et meie pähe torkab üks mõte ja kiiresti muutub kõikehõlmavaks. Kui muretseme oma rahaasjade, pere, tervise või karjääri üle, siis tekivad kergesti hüpoteetilised stsenaariumid, mis algavad sageli „mis siis kui …“.

„Mis siis kui ma kaotan töö…“, „mis siis kui ma kukun eksamil läbi…“.

Me ei tea tegelikult oma tulevikku väga täpselt ja pole ka mõtet ette kujutada seda mustades värvides oma mõtetes.

Kui muretsed sageli, siis saad omale lihtsalt juurde ühe uue harjumuse – harjumuse mõttetult muretseda.

Selle asemele, et lahendada arukalt, tasakaalukalt, objektiivselt ja ilma liigsete emotsioonideta, langeme muremülkasse. See võib hakata segama keskendumist ja und, söögiisu ja üldist meeleolu.

Seega kui mure hüppab pähe, siis esimene asi on märka, ära lase murel ketrama hakata, vaid katkesta see protsess oma tööriistakastis olevate vahenditega.

Minul on selleks kõigepealt märkamine: „Ahaa, ma tunnen seda muremustrit, siit läheb meel tavaliselt lappama.“ Hingan mõned korrad sügavalt, vajadusel kirjutan, räägin ja vahel imestan, kui elav on fantaasia… ja püüan leida teisi vaatenurkasid sellesse must-valgesse stsenaariumisse.

Üks lugu Notsust ja Puhhist

Notsu ja Puhh korjasid puu all tammetõrusid. „Kujuta ette, et see puu kukub just siis kui meie seal all oleme,“ ütles Notsu väriseva häälega.

„Kujuta ette, et ei kuku,“ rahustas Puhh.

Pärast hoolikat mõtlemist oli Notsu Puhhiga päri.

Mis vahe on stressil ja läbipõlemisel?

Tööstressi iseloomustab fraas – “Liiga palju”. Liiga palju kohustusi, nõudmisi, ootusi, survet. Aga on olemas lootus – kui ma saan ükskord oma asjad kontrolli alla, siis on jälle kõik hästi.

Läbipõlemist iseloomustab fraas – “Pole piisavalt”. Tunned end kuivale tõmmatuna, tühjana, kurnatuna, ilma motivatsioonita ja lootusetuna – pole enam usku, et asjad võiks minna paremuse poole. Üks ja sama töökohustustuste laviin või müür on ees.

2019 aastast on läbipõlemine Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kinnitatud kui ametlik meditsiiniline diagnoos. Läbipõlemiseks nimetatakse “sündroomi, mis on tekkinud kroonilise tööstressi tagajärjel ja mida ei ole õnnestunud juhtida”. Kolm sümptomit aitavad teil seda ära tunda: „energia ammendumise või kurnatuse tunne; suurenenud vaimne distants oma tööst või tööga seotud negatiivsuse või küünilisuse tunne; ja vähenenud professionaalne efektiivsus.

Parem on ennetada kui ravida. Läbipõlemine on salakaval ja hiilib aastatega. Ma ütlen hiilib seetõttu, et ise ma seda ei näinud ja ei tunnistatud.

Olen kogemusnõustajana tee alguses ja hoolimata sellest, et praktikal meeldis ja olen edasi õppinud, siis tunne, et võiksin regulaarselt pakkuda tuge, tekkis alles nüüd.

Kohtume nõustamisel!