Teekond parema minani – läbipõlemine

2018 aasta kevadel plaanisime oma suvist kuu-ajalist Euroopa reisi. Kalendrit sirvides avastasin, et olin jätnud endale kolm vaba päeva enne reisi. Abikaasa Merlis ütles, et ta leidis omale uue arvuti, aga seda ei müüda ei Eestis ega Baltimaades, küll on aga arvuti olemas Berliinis, kust võiksime tagasi tulles läbi astuda ja talle arvuti osta. Tegime siiski kokkuleppe, et ostame arvuti vaid siis, kui enne reisi teenime 2000€, mis oli arvuti maksumus. Järgmisel päeval oli postkastis hinnapäring, kus sooviti 3-päevast internetiturunduse koolitust, ütlesin hinnaks 2000€ ja nii olidki mu selle aasta kolm ainsat vaba päeva läinud ja Merlisel arvutiraha olemas. Pakkisime öösel asjad ja peale koolituspäeva sõitsime puhkusele.

See poolaasta oli olnud ekstra tihe, mul oli 8 gruppi kodulehe tegemise koolitust selja taga + muud koolituspäevad, valmis sai esimene WordPressi õpik, mis võttis neli kuud öötunde jt projektid, millele ma ei suutnud “Ei” öelda. Küljepeegel näitas, et hommikuti olin juba väsinud ja naer oli kadunud, aga rattas sees olles ei uskunud teisi, et pidurit oleks vaja tõmmata enne, kui keegi teine seda tõmbab. Pealegi tegin kõik seda, mis mulle meeldis – töö on minu hobi, ma ei käi tööl, vaid tegelen oma hobiga. Iga päev tuli postkasti mõni tänan-kiri ja kodulehe tegijaid aidates tundsin ennast väga vajalikuna.

Puhkuse esimese päeva öösel algasid mul rinnus valud ja hommikuks oli platsis ka mu elu esimene ärevusehoog. Veetsin päeva Berliini kiirabis, kus selgus, et mul pole midagi viga, aga ise tundsin, et on ikka küll viga.

Eestis tagasi olles tegin terviseuuringute osas nö täispaketi ja sain kinnituse, et olen terve. Siiski otsisime mulle asendajat, kuna sügisese poolaasta järgmised grupid olid täis ja augustis oli juba teada, et 4 paralleelgruppi alustavad. Kuid ärevushäireid tuli juurde ja need süvenesid, lisaks tekkis unetus, mis võimendas kõike. Minu põhjasolek kestis kokku pool aastat, sinna juurde kuulusid antidepressandid ja rahustid, kohutav unetus ja ärevushäired, mis panid mind võitlema ja tundma hämmingut.

Kuidas saab mu enda aju mulle niimoodi teha? Kas me ei ole mitte üks meeskond? Võitlusesse asusin iseendaga – mõte mõtte vastu ja pidasin maha muljetavaldavaid lahinguid ja väljusin kaotajana. Tervenema hakkasin alles siis, kui loobusin iseendaga võitlemast. Lämbumis- ja poomistunne lõppes siis kui sain aru, et hingamine on loomulik tegevus ja seda ei sunnita. Uni tuli alles siis, kui magamajäämisega enam ei pingutanud. Sundmõtted (minu puhul sageli sundlaulud, suvalised laulud jäid pähe kummitama) kadusid siis, kui aktsepteerisin neid ja lasin lahti – lubasin tulla ja vaatasin kõrvalt, kuidas kaovad.

Tagantjärele olen läbipõlemise kogemusele ääretult tänulik. Ilma selle kogemuseta ei oleks ma siin, oleks endiselt uneskõndija, kes ei märka ümbritsevat.

Kui algas tervenemise protsess, siis hakkasin lugema ja uurima – lugesin läbi kõik ajuraamatud, mis kätte sain, sest mind ikka vaevas mõte, et kuidas minu aju, mis muidu on nii nutikas, mängis mulle sellist mäkra. Kõik need loetud raamatud ja õpitud tehnikad, olen koondanud siia – see on minu teekond tänasesse päeva. Ma ei ole nende tehnikate autor, vaid lihtsalt vahendaja.

Kui võimalik, siis õpi minu vigadest. Omast käest tean, et enda vigadest õpitakse paremini, aga ole sina targem!

Kohtume nõustamisel!